Miss Alison III

Kolmas ja viimane osa Rootsist purjeka toomise kohta.

Mitte et see viimane purjekas oleks, aga selle toomise viimane kokkuvõte.

Jutt jäi seal pooleli, kus meil algas kolmas päev. Kõik oli ikka ilus. Ankur üles ja natuke värsket dinosauruse kakat paati ja riiete peale (loe: savi).

Põrra põrra välja, ilm on ilus. No problemo siiani. Vaikselt hiilime, tõstan vahepeal päravurri kõrgemale, et ära ei upuks.
Laine on veel eelmisest päevast üleval.

Ilma suure draamata saame välja, sõidame nii nagu saab ja purjede all. Kolm lappi on üleval ja vaikselt see elukas läheb igatahes.

Vaatasime enne suurt vett veel Rootsi kahureid.

Saabus õhtu, rauges tuul ja vann jäi keset ööd seisma. Mingi hetk läks ühte ja teisipidi ja rooli ei kuulanud enam. Viljar teatas mingi hetk, et me vist liigume tagurpidi.

Aga siis hakkas vaikselt juurde puhuma, aga ikka ei liikunud. Tõmbasime mootori tööle ja läks natuke enne kui saime nina õigele poole minema. Tuul tuli purjesse ja hakkasime liikuma jälle.

Normull. Siis ei toimunud vahepeal jälle midagi väga põnevat peale selle, et toiduga olime säästureziimil.
Selle leevenduseks jõime mõned õlled.

Kõige vastikumad vahetused olid minu enda jaoks öösel 1-2 ajal. Hommikul kell 4 pole küsimus.

Kui oli järjekordne vaht tulemas kella 4 ajal, siis onu Andrus teadas, "mkm, ei taha tulla, külm on".
No ja ta ei tulnudki.
Kuna ma juba olin roolis, siis ütlesin Viljarile, et ta minu magamiskoti onule peale viskaks. Viljar küsis veel, et kummal pool onu magab. Muidu tõmbab viimasegi teki ta pealt ära.
Sel hetkel oli üsna humoorikas.

Eesti pool ääres on üks kena laevatee. Muidu oli suhteliselt erutuse vaba see kulgemine, aga üks koll võttis suuna otse meile. Mina olin roolis. Ei näinud meid vist. Võtsime suure prožektori. Lasime valgus oma purjele ja siis läraki silmaauku neile. Keerati kõrvale.

Saime mööda neist.

Jõudsime varavalges esimeste levipulkadeni. Sai kodustele sõnumeid saata, ilma vaadata ja filosofeerida, kuidas ja mis edasi saab.

Päevake läks, et Hiiumaast mööda saada. See vist oli see päev, kui onu tegi süüa ja rooli talle ei antud.
Keset päeva tahtis üks kalamees meist üle sõita. No keeras spetsiaalset meie poole. Tegin väikse kiunu raadiosse ja leiti ikka rool üles. 

Pärast jämedamasse levisse jõudmist tehti plaani, et Dirhami sisse sõita, Viljar ja Britt maha panna ja siis uue meeskonnaga lõpuni lasta.
Asjad kujunesid nii ,et tuul puhus ja kõigi plaanid olid sellised, et võiks ikka lõpuni ära pressida.

Tuul puhus edasi ja vahepeal tuli juba öösel grooti rehvida. Natuke veel ja ma olin valmis besaani rehvima.



Selle paadi käitumine on selline, et kui kõvasti käib rooli peale, siis tuleb besaani vähendada.

Keset ööd ajas Viljar mind üles. Tule aita elektrit osta. Kõik akud kutud, tuled lännu. GPS ka. Olime kuskil Suurupi või Paldiski lähedal.

Tavai, tõmbame geneka käima. Tangin ära ja vaikus. Ei käi. 2-taktiline genekas ja ei käi. Vana võrrimees saab selle käima ju.

Ma ei hakka seda kõike lahti kirjutama, aga see genekas käis poole tunniga pilbasteks laiali. Diagnoos. Kütusepuudus. Saan käima ja sureb ära. Pihta ei saa mis värk on.
Loobun. Saame mingi elektri akudest kätte. Vahepeal tiirutas PPA meie ümber. Näidati purjel SWE kirja. Nemad loobusid.

See krdi genekas ei olnud kaugel, et ta oleks ankruks hakanud. Hommikul läksin geneka juurde. Keerasin paagikorki korra ja tõmbasin käima.
Note to yourself. Kui paagikord ei lase õhku läbi, siis tekib vaakum ja kütusepuudus. Eriti tauni tunne oli.

Ennustasime, et kui laupäeva õhtuks saame kodu on hästi küll. Aga kell oli 8, kui olime Paljasaare nurgal.
Tuul oli otse sadamast. Hakkasime siis talle vaikselt ligi hiilima.

Andsin ka Lennusadamale teada, et tuleme vastutuult, päramootoriga. Tuldi vastu ja võeti sleppi.
Kõik käis nagu pildiraamatus. Isegi meediapaat oli :)
Ikka jube hea on kodu tulla, kui mitte ainult ei ole vastuvõtt olemas, aga tullakse lausa järgi.

Saabusime varem kui plaanisime ja kodused tulid ka pärast sadamasse. Virisesime paadi puuduste üle ja andsime kiireid ülevaateid seiklustest.

Õhtuks saime ikkagi koju.
Järgmisel päeval tulime paati koristama.

Sai vist enam vähem kirja, mis värk oli.
Kõik kodus ja terved.