Bogga Lall

Käis klõps ja jäi üks purjekas silma Rootsi välismaal.
Kahemastiline. Nagu miks seda vaja oli ? No mul pole kunagi kahemastilist olnud näiteks.
Paat on nimega Bogga Lall, tõu järgi Separat 900, Albini tehases tehtud 13 tk.
Selle ajastu kohta minu arusaamiste järgi täiesti pildist väljas paat. Ilmselt tehases oli jõulupidu pikale läinud või mõni muu mitempäevane jooming käsil .
Ju siis otsustati, et kuulge teeks mingi eriti veidra paadi. Paneks paar masti ka, mul siin on üle. 
Tulemuseks saadi 9m pikk ja 3m lai eriti suure kokpitiga paat.
Kahe eraldi kajutiga ka veel. 
Edasi lükkab Volvo Penta 3 pütane diisel. Tubli traktor.

Et lugu päris algusest ära rääkida, siis pärast seda kui mul oli onu Gunnari kuulutus silma jäänud oli vaja kohe korraldada perele kruiis Rootsi. Ametlikult läksime korraks paati vaatama... kuigi selleks ajaks oli juba enam vähem selge, et see tuleb ka ära tuua.
Viisime ka pool autotäit kraami kohale. Üles lugema praegu kõike ei hakka, aga toitu, varustust, elektroonikat, tööriistu jne. Ja palju riideid ja kindaid.
Algses meeskonnas oli kaks täitsa meest. Hiljem saime ka venna nõusse.
Purjekas asus Stockholmist umbes 160km allapoole. Norrköpingu linnas (üks kolmest Rootsi linnast, milles saab trammiga sõita).

Meie hea sõber Marge oli ka muidugi abiks, et keelebarjääri murda.
Igatahes olime nädal hiljem kolmekesi tagasi ja valmis koju purjetama hakkama.
Marge vurritas meid oma Volvoga kohale kenasti. 

Paadi valmistasime sõiduks ette nii et 5 onu Gunnarit oli kai peal ja muudkui vaatasid, kuidas kolm ahvi võtmetega ringi jooksevad.

Kuna see muutus üsna tüütavaks, siis andsin korralduse minekut teha. Muud asjad saab tee peal tuunida.

Järgmine peatus oli umbes 20miili eemal. Seal oli tankida vaja.

Tankisime kell 20:20 umbes ja see oli kohe kanali otsas. Ilm oli hea ja tuul oli silma auku, aga lubas pöörata. Otsustati otse üle tulla.

Tuul vahepeal keerutas ja tiirutas ja vahepeal sai isegi genua lahti rullitud. Plääd kui suur see voodilina ikka oli. Tagumine nurk tuli sprayhoodi tagumisse nurka.

Vahepeal vahetasin ära kokkurullimise otsa, kuna see oli onu Gunnaril väga lühike. Lahti rullitud purjega jäi see umbes 2m välja.
Mastis põlesid punane-roheline, aga taga ega mootori tuld polnud. Korra tõmmati mind masti ka, et kontrollida, mis mure selle mastis oleva tulega on. Elekter üles ei jõudnud. Otsida ei viitsinud.  Tuunisime pealampidest.
Ja siis otsustas see genu rullimise ots trumli vahele minna ja tuul keeras ja puri laperdas ja kokku ka ei saanud ja hakkas sadama ja läks pimedaks.

Ilgelt äge ühesõnaga. Ma siis tõmbasin turvarihmad külge, pugesin tagurpidi pautinud genua alt läbi ja pikutasin selili pukspriidil ja harutasin lahti seda kraami.
Vend oli roolis (üks sõber oli veel, aga tema kord oli magada). Korraga nägin kaugelt kolli tulesid, kes venna arvates mööda meist sõidab, aga minu vinklist ikka otse peale tuli.
Ei pidanud närv vastu ja pugesin siis kokpiti poole tagasi ja lõin rooli paremale. Võimalik ,et see koll oleks meist mööda ka saanud, aga kaarti uurides see mees lõikas laevateed ja meie teed oleks üsna lähedalt kohtunud.
Edasi sai siis vähe rahulikumalt tuksutud. Tõmbasime genu kokku ja kroodi jätsime peale. Besaani ka.

Lõpuks jäi esimesel öösel ainult besaan peale.

Volvo oli tubli. Meil oli siht jõuda pühap õhtu Dirhami, see nõudis keskmist umbes 4,8-5. Seda sai saavutada umbes 1300 pöördega.

Laup oli juba vähe leebem päev ja tuult polnud. Proovisime vahepeal erinevaid purje kombosid, aga peale besaani polnud väga midagi üles jätta. Vahepeal hakkas temp kasvama ja tegime väikse tehnopausi keset siledat vett. Õli oli normis, jahutus ka. Pärast pausi jahutas mootor ka paremini. Lasime edasi. Enne pausi võtsime vähe hoogu maha, et mootoril jahedamat reziimi anda.

Selle eest on paadil peal eraldi antenniga ilge elektriröövel vhf. Telefonitoruga ja puha. Aga õnneks kruttis ennast mastis pistik lahti ja kasutasime ikka minu väikest raadiot kuulamiseks. Keegi ühendust ei võtnud.

Volvo ikka tuksus, samuti tuksus ka kütusenäidik rohelisest punase suunas.
Arvutused näitasid, et kui vahepeal purjetada ei saa, siis saab napilt Dirhamisse. Lepiti kokku, et kui osuti punast puudub, siis läheb mootor kinni ja jääb reserviks.

Teise päeva keskel korra vend teatab, et kuule aku pinge on kohe alla 12-e. Olime valmistunud. Kaks vana akut ja üks minu oma olid peal. Võtsin siis ühe aku tagant ära, et ööseks gps-le toidet säilitada vajadusel. Sukeldusin mootoriruumi. Elekter ehitatud nagu muhu mustriga seelik. Leidsin siis mingid seosed ja ühe lahtise juhtme. Kruttisin tagasi ja tekkis ka laadimine. Lasime mootoriga siis paar tundi taustaks, et akud jälle täis saaksid. Öösiti oli üks aku alati lahti ühendatud, et reservi oleks.

Teise päeva õhtul hakkas siis normaalselt puhuma umbes küljepealt. Sai siis kahemastilisel kõik lapid üles sikutatud ja vaikust nauditud.

Siit tuli ära üks selle aasta soovidest tähistaeva all purjetada. Umbe äge oli. ja seda kiirustel stabiilselt umbes 5-5,6 sõlme.

Kella kuuest läksin siis magama, rool võeti vägisi käest.

kell 9 teen silma lahti ja vaatan luugist üles ja purjed laperdavad ja lastel on õues jube lõbus. Käratasin siis ,et krt purjeid on vaja peale tõmmata.

Tuul oli muutunud ja  kasvanud vahepeal. Seieril käisid kiirused kuni 8. Ilmselt lainest alla sõites, aga ikkagi palju.

Ajasin kargu alla ja kerisime purjeid väiksemaks. Tuunisin groodile teise rehvi ja genu läks 30% peale umbes. Ikka oli kiirus 6 sõlme lõdvalt.

Tuul keris edasi ennast. Laine oli küljepealt. Üsna ebamugav oli olla. Paat loopis ühest servast teise. Hea oli kas magada või õues olla.

Toas püsti seismine muutus esiteks ebameeldivaks ja süda hakkas pahaks minema.
Tegime süüa ka vahepeal. Söögi tegemine ilma kiikuva pliidita nägi umbes nii välja, et potti tuli hoida ka õhus või servaga pliidil. Minna ju ka kuhugi polnud ja tühi kõht ajab südame pahaks. Teine trikk mille avastasin oli, et kui kaks potti on tulel, siis nende sangad risti keerata ja üks vineeri tükk neid toetama panna.

Vennal oli mingi külmetus kallale tulnud ja teine mees magas enivei oma vahetust. Kupatasin venna magama ja käskisin vajadusel kiirest reageerida.

Sõitisime siis väikeste purjedega kiirusel 5-6sõlme kui korraga käis pauk. Nägin ,et pukspriit hüppas ja sain aru, et pukspriidi alla sikutaja tross andis saba. Pukspriiti hakati kutsuma sellest ajast Paks Priit.

Selleks ajaks olime Hiiumaa kohal. Käratasin vennas üles ja ise rullisin käppelt genu kokku. Siis võtsime groodi ka maha.
Nüüd on see joppamise osa. Mastil on alumisi vante topelt, ehk siis mast püsib üsna hästi ilma vöörstaagita ka püsti.
Genu rull oli ilusti kinni, aga pukspriiti sikutas ikka üles natuke.
Kadusid pmst polnud peale ühe trossi jupi.
Tõmbasin groot falli ümber masti ette ühe vana vöörstaagi kinnituse külge.
Samal ajal siis palusin vennal vasakule keerata, aga ei keera. Tee või tina.  Tuli välja, et tugevate jõudude tagajärel oli lekkima hakanud hüdrosilinder. Käis järjekordne oi bljääd välja. Studeerisin paati ja hädarooli seadet polnud pista kuhugi. Lappasin siis läbi käppelt paar kappi ja leidsin õli. Tundus hüdroõli. Rooli tornilt katus pealt ära ja 100 g juurde. Aitas. Siis paar korda vasakule ja paremale ja õhk sai välja. Sõidab siiamaani.

Seda kõike siis üsna märgatava lainetuse ja tuulega hetk peale seda kui üks tross katki oli otsustanud minna....lisaks siis vasakul niisama meri ja paremal Apollo madal. Ruumi suures vees oli ja paanikat ka polnud , toimus koordineeritud tegutsemine.

Besaan jäi peale, et ta natuke lükkaks ja loksusime volvo plärina saatel jälle edasi. Besaan võttis seda vastikut loksumist ka oluliselt vähemaks.
Peller on kohe ukse kõrval. Väike nagu mõne mehe kummuti sahtel, aga mahub ikka sees istuma. Paar korda sai nalja, kui üks mees merel karule faksi oli saatmas ja laine ta pmst pellerist välja viskas. Tihemini tuli seda ette kui juba püksid üles sai ja pumpamiseks läks. Veendusime, et selles pelleris saab üsna hästi hakkama ainult boa madu... ja mitte väga suur boa.

Vihmaga oli vaibas saanud märjaks, eriti peldikus. Mis tähendas, et voodist tulles oli vandumist kuulda kui sokid märjaks said. Teisel oli muidugi naljakas.

No stress

Hetk enne dirhamit vahtisin kaarti ja nägin suhteliselt väikeseid sügavusi kaardil (logi ju polnud). 4G on teema. Võtsin bombora tulmise tracki korra lahti ja vaatasin, et sai eelmine kord sealt üle, saab see kord ka.
Saigi.
Dirhamisse saime umbes 6-7 aeg. Isa ja naine olid vastas. Sõime ja tankisime. Venna panime ka maha, kuna tal polnud paremaks läinud.
OTsustasime kahekesi edasi pressida. Viimane jupp ju.

Tankimine tähendas ka umbes 2-e katset. Suht kitsas pööramine oli. Ei julgenud pukspriidiga seina sõita ja teine kord jäi liiga kaugele. Kolmandaga sai pihta.

Ja siis päikeseloojangu saatel sõitsime välja.
Kuna teine mees oli väsinud, siis läks magama. Ma lasin vist 4 tundi jutti ja siis tema paar tundi ja siis jälle mina. Ja siis oli sadam.

Viimane ots läks suht emotsiooni vabalt. Mina jäin paati magama, mis oli vaikuses ja loksuta üsna mõnus. 

Kokkuvõttes jube äge kogemus oli ja kõik läks hästi, sest riskid oli kaalutud ja läbimõeldud. Navi vahendid olid dubleeritud ja tripleeritud.
Kindlasti oli ka algaja õnne mängus. 

Peale paari sinika ja näpulõikamise olulisi kadusid ei olnud. 

Lisaks laenutas pood Magaziin mulle talvesaapaid. Ostsin enne reisi 29€ eest saapad, need lagunesid natuke ära ja viisin tagasi peale reisi. Anti raha tagasi. Aitäh. 

Teine suur  ja põhiline aitäh läheb meeskonnale (onu Lauri ja onu Andrus), Gunnarile, Margele, teistele mõtte ja jõu toetajatele. Ma arvan, et see polnud viimane seiklus.

Tankmine / fuel filling

Onu Andrus /Uncle Andrus

Viltu / tilted