Bombora toomine osa 3

Herrängs

Tegelt ajasin öö varjus vahepeal asja. Kuna kipperi foorumis ei olnud juba mõnda aega midagi väga põnevat lugeda kui Teakita seiklused, siis võtsin ennast kokku ja tegin lõpuni Bombora toomise kolmanda osa. Pidi minema sinna üles, aga kõigil oli kiire, siis panen siia praegu.
Esialgu eesti keeles ainult. Antagu andeks. Varsti tuleb ka tõlge.

At some point I had an idea. Since local marine forum (www.kipper.ee) did have much action except adventures of Teakita (http://teakitaadventures.blogspot.com.ee/). I pulled myself together and finished writing about bringing Bombora. Since people in Kipper were busy I will put the text here.
Now only in Estonian but I will follow with translation soon. Sorry.

Bombora Rootsist toomise kolmas ja viimane osa.

Jätkame sealt kus pooleli jäi. Ehk siis Herrängsi sadamast, kuhu ma eelmine õhtu olin kohale jõudnud. Britt ja Viljar olid teel minu poole.

Kahte eelmist lugu saab siit lugeda:

Osa 1 -  http://sy-frida.blogspot.com/2015/06/bombora-toomine-osa-uks-bringing.html

Osa 2 - http://sy-frida.blogspot.com/2015/07/bombora-toomine-osa-2-bringing-bombora.html

Video http://sy-frida.blogspot.com.ee/2015/07/bombora-toomise-video-ja-track-bringing.html

Päev nr reede

Kuupäevadest enam ei tea. Rootslastel on püha. Lisa purjetajajõud on laevas ja minu poole teel. Marge (meie kohalik päästja ja abiline) kinnitas et sai rendiauto nr 2, millega Viljar ja Britt sadamasse tuua.

Hommik oli rahulik, leidsin sadamakunni ja maksin kümnist. Paluti ümber parkida, otse resto ukse ette. Sai pessu minna ja võtme endale unustada. I am sorry. Saadan tagasi või viin ära.

Vahepeal sõin jäätist ja tegin teed. Saa siis aru. Et ootamine liiga pikk poleks, käisin vahepeal jalutamas. Võsaalune oli nälkjaid täis igatahes. Ja siis jälgisin kuidas kohalikud tankimas käisid. Eestlasliku kahjurõõmuga tõdesin, et ma polegi kõige kobam rookie. Mina lasin veekotti vee ja testisin seda. Lekkeid polnud ja kõhule meeldis.

Ja siis jõudsid Viljar ja Britt, kes olid mõnulenud vahelduseks pühade-meeleolus-suurlinna-ummikus. Ma isegi ei tea, kas see on nüüd liitsõna või mitte. Igatahes kohal nad olid.

Tegime paadiga tutvust. Kahtlustati kiilu puudumist, aga tegelikult oli ta lihtsalt vähe kergemate killast.

Mingi hetk hakkasime sõitma igatahes ja tuli arusaamine et paadiaku on kutu. Ilma selleta öösel ei sõida. Meeleolu veel üleval ja sõiduisu ka. Sõitsime edasi järgmise sadama poole. Vahepeal märkas Britt esimest hüljest, kes oli hirmus kormorani nägu ja oskas hiljem ka lennata. Lähenedes sadamale saabus ka udu ja udust praam. Võtsime kõrvale, et meist üle ei sõidetaks. Parkisime ennast kalasadama kõrvale ja läksime linna akut otsima. Vähe tahmas kohalikud andsid suuna kätte ja varsti kõndisime akuga tagasi juba. Aku maksis hästi 120oiro väärigus raha. Meie rõõmuks oli aku juba laetud olekus, mis tähendas, et sai kohe kasutada. Pidasime plaani, et peaks ikka sõitma hakkama, et see passimine midagi paremaks ei tee ja ilm ka paremaks ei lähe eriti. Leppisime vahetused kokku, mina olen varase loomuga, nii et mulle jäi vahetus 3-5 hommikul. Öö oli udune ja jahe, mis tähendas, et kella kolmeks hommikul oli Viljaril ja Britil suht jahe. Tuule olid nad ka ära kulutanud, nii et algas mootorpaadi reisi osa. Väike Mercury 5HP mootor oli väga tubli ja nügis meid 4-5 sõlme kiirusega edasi...nii u 20 tundi. Kütusekulu liiter või natuke alla tunnis. Groot oli üleval, et natuke tuulelt abi saada. Tankimine käis suure osavusega onlines. Ettekujutse saamiseks võite proovida vannis (mida sõbrad loksutavad) põlvedega ennast toetades ämbrist vette šampoonipudelisse kallata. Öösel oli paar põnevamat olukorda kaubalaevadega, kellest ei saanud täpselt aru, kas nad nüüd sõidavad või pargivad või mis plaan on. Vist kõik parkisid, vähemalt keegi meist üle sõita ei proovinud.

Vahepeale sõime komme ja lahendasime paar väikest rummitilka ära. Keset vaikust ja lagedat vett hakkas igav ja alustasime paadi tuunimisega. Sättisime rehvi otsi ja lisasime mõne bloki. Kuna vesi oli ikka veel sile nagu maks, siis rehvimis vajadust ei tekkinud.

Vahtsin päikesetõusu.

Öösiti põleb õlilamp, mis toas niiskuse ära hoidis. Päevaks tegime keedukartulit kanakonservi ja seenesupp oli kastme eest.

Vabad hetked magasime kordamööda.

Eile proovisime mõnel korral purjetada, aga tuul oli nõrk ja valelt poolt. Tavaliselt käis see niimoodi, et kui me Viljariga selja keerasime, siis läks Britt salaja purjetama. Muidugi mitte päris kodu poole, sest tuul puhus sealt suunast kus vaja polnud.

Ma lasin hommikul roolis olles paadi tagurpidi pauti veel. Proovisin ju putru samal ajal süüa. Kuna mingit reissimist polnud, siis keerasime nina õigele poole tagasi ja sõitsime edasi.

Hetkel on vist pühapäeva hommik kell on 8 ja dirhami on umbes 3h kaugusel. Kütus hakkab lõppema...tuult ikka pole. Eile kella 23 aeg tankisin12l. Kulu on u liiter tunnis. 12-st 9on kulunud ja sadam on 3h kaugusel. Arvutage is edasi. Ilmselt jõuab.

Vahepeal kontrollisime kütust. Kuna groot oli üleval, siis tuul natuke aitas ja kütusekulu oli väiksem veidi. Dirhamis tankisime ennast ja paati. Kallis naine käis lapsega meil külas. Tegime ühed õlled kohvikus.

Sõitma hakates oli korralik udu. Olin roolis veel mingi aja, aga siis tuli uni. Nii nagu ma selja keerasin, hakkasid teised jälle purjetama. Kui ma ärkasin oli udu ka otsa saanud ja käis Pakri lähedal väle purjetamine. Täitsa tore oli vahelduseks vaikus. No offence Mercury, aga see plärin väsitas vahepeal.
Aeg läks ja maa vähenes koduga. Kuniks tuul lõppes kuskil Suurupi lähedal. Jätkasime jälle mootoriga kuni lõpuni. Vahepeal loojus päike ja möödusime suurtest kollidest (loe: kaubalaev).

Östhammar

Mingi hetk tuli vastu EST888, mis on vist hetkel registris viimane paat.
Meie olime kanged purjetajad ja ei võtnud enne nendega kohtumist purjeid alla, mis siis et tuul oli pmst otsas juba.
Lugupeetud vee politsei põrutas ka Naissaare juurde loojangusse...ja siis Aegna poole ja siis jälle tagasi. Ei tea kuidas see kõik vahepeal kasulik oli.
Lasime peast läbi varustuse ja paadi olukorra ja valge mastituli oli ainuke puudus. Isegi tundmatuks jääda sooviv Rootsi tulekustuti oli olemas. No tegime ajutise tule salongi patareidega lambist groodi katte ümber.
Päeval olin helistanud Lennusadamasse, kus olla meile vaba poi jäetud.

Ma olin sangas ja Viljar tegi ettepaneku mitte mööda maismaad minna vaid vees püsida. Ma nimelt olin suuna võtnud nii et Katariina kaist saaks läbi sõita. Korrigeerisime.

Kohale jõudmine õnnestus teisel katsel, kuna poi ots oli lühike liiga.
Pargitud saime ja kõik said oma koju. Peale kadunud mütsi ja uue aku olulisi kadusid ja puudujääke polnud. Jõudsime kusagil kesköö paiku äkki.
Inimene on tegelt tore ja lihtne loom, kes oskab ka laes kõlkuvast õlilambi leegist rõõmu tunda.

 

Tänaseks sõidab Bomboraga tore mees Siim oma kaasaga. Võttis kätte ja hakkas tahtma purjetada ja hakkaski.

Maani kummardus ja suurimad tänud Britile, Viljarile kaasareisimise, abi, mentorluse ja kõige muu eest. Naisele ja lapsele, vanematele ja sõpradele kannatliku meele eest. Ärge muretsege, see polnud viimane kord.