Lammutamine jätkub / destruction in progress

Kui me vahepeal vanu Stigasid ei remondi, siis me lammutame Alisoni.

Katus on peakohal paadil, aga mitte enam paadil.
Kajutilagi on eemaldatud kuni kokpitini. Lõhutud on ka välja enamus wc sisust.
Järgmine kord tuleb esimese otsa pool servade puhastamine ja siis tuleb hakata uut ehitama.
Ei julge kõike ära lõhkuda, sest igapäev ei ehita uusi paate ja ei taha kuju päris käest lasta.

Mõned hetked said võetud filosofeerimisele, kuidas ikka on hea ja õige joon paadil.

 When we are not repairing old Stiga, we are repairing old sailboats.

We have a roof on top but not on roof of the boat.
Half of the cabin roof is gone by today.

Did not remove everything for new building references.

lahti / opened up

Lasin sae lahti. Pärast seda kui sai selgeks, et tuleb suurem lammutamine, hakkasime otsast pihta.
Esiteks tegime telgi 2.0. Jooksvalt täiendan seda tegelikult.

Hetkel vihma pähe ei saja ja saab lammutada.
Pool paati on lahti võetud. Seis on üsna õudne tegelikult. Kajutilae konstruktsioon on selline.
Puitraamid, kaks kihti vineeri ja valge värv. Krt ei tööta see lahendus. Kestab umbes 30-40 aastat. Pärast lükkad labidaga kokku.

Vahepeal kukkus haamer läbi katuse potti. No sellega on ka nüüd korras.
Hetkel siis pool paati katuseta.

Telk / Tent

Lahti / open

Oih / ooops

Kinni /locked up

Meie laevaremonditehases on olnud vilkad ajad. Hakkasime Alisoni osandama.
Juba etteruttavalt või ära öelda, et asi ongi nii hull, kui tundub.

Kõigepealt paadikese konstruktsioonist. Alumine osa kuni tekini on betoonist. Sellega pole palju muud kui lihvida ja värvida. Enne mõni liigne läbiviik kinni panna.

Sealt ülespoole, ehk siis kogu kajutilagi on tehtud puitkarkassile vineeriga. Nüüd on aga. Aga Rootsi insenerid unustasin, et meie kliimas sajab erinevatel aastaaegadel tahkeid ja vedelaid sademeid.
Kuna vineer on pealt värvitud, siis paraku see lõpuni veekindel pole. Isegi alguses pole. Sellest tulenevalt on kõik see värk mäda.
Selleks, et mäda paremini tööle läheks, siis soojustatud on see kompress klaasvilla erinevate toodetega.
Lõppkokkuvõttes on 40 aastaga nii mäda, et on vaja kõik maha võtta ja uuesti ehitada.
Selleks ,et oleks ehitada, siis hakkasime onuga seda jama eemaldama.
Saime terve kärutäie essu, mis rändas prügimäele.
Edasi käib ümber paadi telgi ehitus. No pressure olukord. Kuna olime sügisel viimane paat, siis arvake ära, mitmes me kevadel oleme vette minema.

Kõik on võimalik.


Lisaks võtsime mingi aeg välja selle "natuke kinni" mootori. Volvo penta md3.
Selle kätte saamiseks proovisime hea ja halvaga, aga tuli välja ikka halvaga.

Kuna kokpiti põhi oli tehtud jälle kompress (vinner-märg vill- vineer), siis läks saag sisse ja lõikasime korraliku augu sinna. Silma järgi, aga täpselt. Tuli kraana, panime tropid külge ja tõstsime rauhti välja.


Pärast mitme päevast lammutamist tuli võtta vastu otsus, et see pole mõistlik tegevus.
Probleemid on kõik üleval otsas. Kuna tegemist on mereveejahutusega, mis on lastud lõhki külmuda, siis vaja oleks uut kogu ülemist otsa.
See pole mõistlik.



Nii et kokkuvõtvalt on meil praegu käes propelleriga betoonvann.



Hetkel oleme veel naiivsed, et saame valmis küll.

Lisaks vaatame paljaste paatide pilte arvukalt ja proovime pihta saada, kuidas see kivivann ilusaks paadiks teha. Jooniseid teeme ja eelkõige mõtleme.

Paatide tõstmine

Sügis tuli ja me tõstsime paate.
Seekord 100t kraanaga.

Minu paksmaod olid lõpus. Aega läks pahasti palju.
Mastid tulid ma Alisonil maha.

Leidsime kaks münti ka. Päris äge.

Bogga ei tahtnud täna pukile istuda ilusti. On ikka elukas.
Tõmbasin ta rihmadega pukile kinni. Las istub seal nüüd.

Alison tuli ikka väga väga napilt välja.

Miss Alison III

Kolmas ja viimane osa Rootsist purjeka toomise kohta.

Mitte et see viimane purjekas oleks, aga selle toomise viimane kokkuvõte.

Jutt jäi seal pooleli, kus meil algas kolmas päev. Kõik oli ikka ilus. Ankur üles ja natuke värsket dinosauruse kakat paati ja riiete peale (loe: savi).

Põrra põrra välja, ilm on ilus. No problemo siiani. Vaikselt hiilime, tõstan vahepeal päravurri kõrgemale, et ära ei upuks.
Laine on veel eelmisest päevast üleval.

Ilma suure draamata saame välja, sõidame nii nagu saab ja purjede all. Kolm lappi on üleval ja vaikselt see elukas läheb igatahes.

Vaatasime enne suurt vett veel Rootsi kahureid.

Saabus õhtu, rauges tuul ja vann jäi keset ööd seisma. Mingi hetk läks ühte ja teisipidi ja rooli ei kuulanud enam. Viljar teatas mingi hetk, et me vist liigume tagurpidi.

Aga siis hakkas vaikselt juurde puhuma, aga ikka ei liikunud. Tõmbasime mootori tööle ja läks natuke enne kui saime nina õigele poole minema. Tuul tuli purjesse ja hakkasime liikuma jälle.

Normull. Siis ei toimunud vahepeal jälle midagi väga põnevat peale selle, et toiduga olime säästureziimil.
Selle leevenduseks jõime mõned õlled.

Kõige vastikumad vahetused olid minu enda jaoks öösel 1-2 ajal. Hommikul kell 4 pole küsimus.

Kui oli järjekordne vaht tulemas kella 4 ajal, siis onu Andrus teadas, "mkm, ei taha tulla, külm on".
No ja ta ei tulnudki.
Kuna ma juba olin roolis, siis ütlesin Viljarile, et ta minu magamiskoti onule peale viskaks. Viljar küsis veel, et kummal pool onu magab. Muidu tõmbab viimasegi teki ta pealt ära.
Sel hetkel oli üsna humoorikas.

Eesti pool ääres on üks kena laevatee. Muidu oli suhteliselt erutuse vaba see kulgemine, aga üks koll võttis suuna otse meile. Mina olin roolis. Ei näinud meid vist. Võtsime suure prožektori. Lasime valgus oma purjele ja siis läraki silmaauku neile. Keerati kõrvale.

Saime mööda neist.

Jõudsime varavalges esimeste levipulkadeni. Sai kodustele sõnumeid saata, ilma vaadata ja filosofeerida, kuidas ja mis edasi saab.

Päevake läks, et Hiiumaast mööda saada. See vist oli see päev, kui onu tegi süüa ja rooli talle ei antud.
Keset päeva tahtis üks kalamees meist üle sõita. No keeras spetsiaalset meie poole. Tegin väikse kiunu raadiosse ja leiti ikka rool üles. 

Pärast jämedamasse levisse jõudmist tehti plaani, et Dirhami sisse sõita, Viljar ja Britt maha panna ja siis uue meeskonnaga lõpuni lasta.
Asjad kujunesid nii ,et tuul puhus ja kõigi plaanid olid sellised, et võiks ikka lõpuni ära pressida.

Tuul puhus edasi ja vahepeal tuli juba öösel grooti rehvida. Natuke veel ja ma olin valmis besaani rehvima.



Selle paadi käitumine on selline, et kui kõvasti käib rooli peale, siis tuleb besaani vähendada.

Keset ööd ajas Viljar mind üles. Tule aita elektrit osta. Kõik akud kutud, tuled lännu. GPS ka. Olime kuskil Suurupi või Paldiski lähedal.

Tavai, tõmbame geneka käima. Tangin ära ja vaikus. Ei käi. 2-taktiline genekas ja ei käi. Vana võrrimees saab selle käima ju.

Ma ei hakka seda kõike lahti kirjutama, aga see genekas käis poole tunniga pilbasteks laiali. Diagnoos. Kütusepuudus. Saan käima ja sureb ära. Pihta ei saa mis värk on.
Loobun. Saame mingi elektri akudest kätte. Vahepeal tiirutas PPA meie ümber. Näidati purjel SWE kirja. Nemad loobusid.

See krdi genekas ei olnud kaugel, et ta oleks ankruks hakanud. Hommikul läksin geneka juurde. Keerasin paagikorki korra ja tõmbasin käima.
Note to yourself. Kui paagikord ei lase õhku läbi, siis tekib vaakum ja kütusepuudus. Eriti tauni tunne oli.

Ennustasime, et kui laupäeva õhtuks saame kodu on hästi küll. Aga kell oli 8, kui olime Paljasaare nurgal.
Tuul oli otse sadamast. Hakkasime siis talle vaikselt ligi hiilima.

Andsin ka Lennusadamale teada, et tuleme vastutuult, päramootoriga. Tuldi vastu ja võeti sleppi.
Kõik käis nagu pildiraamatus. Isegi meediapaat oli :)
Ikka jube hea on kodu tulla, kui mitte ainult ei ole vastuvõtt olemas, aga tullakse lausa järgi.

Saabusime varem kui plaanisime ja kodused tulid ka pärast sadamasse. Virisesime paadi puuduste üle ja andsime kiireid ülevaateid seiklustest.

Õhtuks saime ikkagi koju.
Järgmisel päeval tulime paati koristama.

Sai vist enam vähem kirja, mis värk oli.
Kõik kodus ja terved.

Miss Alison II

Lugu läks niimoodi, et jäi Rootsis ette, et üks kahemastiline.
Eellugu on umbes selline, et keegi onu Karlsson otsustas, et tal on vaja Samsoni laevajoonised osta omale.
Ja siis koduses kasvuhoones hakata laevaehitajaks. Tehtud mõeldud.
Aastal umbe 1978 sai see kivist hiiglane valmis.

Tegemist on ferrotsemendist 12m kahemastilise korraliku piraadilaevaga.
Meieni jõudis ta läbi onu Tom-i. Onu Tom on selline viguriga mees, et tema hoidis paati ühe hotelli juures laguunis.
No me käisime ühel sompusel hommikul seda vaatamas.

Pärast pikemaid läbirääkimisi e-maili ja sõnumiga jõudsime järeldusele, et vist saab meie paadiks siis.

Ostsime siis rahus kruiisipiletid ja lükkasime väikese Dacia ääreni asju täis. Isegi üks radiaator läks sinna.

 Kohale jõudes Södertälje linnakesse leidsime tuntud kujuga laevukese.
Keda polnud oli onu Tom. Sobivalt oli ka tühjaks saanud minu telefon. Saatsime e-maili. Naised läksid Ikeasse ja meie jäime kai peale onu Tom-i ootama.

Vahepeal tutvusime kohalike hipidega, kes arvasid, et liiiga hull paat, et seda ette võtta. No meid see juba ei murra.

Jõudis onu Tom ka lõpuks. Tegime rahaasjad klaariks ja hakkasime toimetama.
Onu Tom kappas poodi ankruid ostma, sest tal on neid 6 tk, aga ta ei saanud neid kätte. Nii et tänaesst hoiab ta neid vee all.

Meie siis onu Andrusega (nimi muutmata toim.) rookisime sodi u 4 suurt prügikotti.
Õhtuks olime ikka suht tühjad omadega.
Käisime mastis ka, installisime juhtmeid ja kaotasime elektrit.

Peamootor käima ei läinud. 16 tonnise elaja liigutamiseks on kasutada päravurr. Tuus.

Kätte jõudis esmaspäev. Meie ärevuses tormasime mööda tanklat ringi ja muudkui tankisime.
Kohale tulid maailmakuulsad Viljar ja Britt. Meid sõidutas kohalik ingel Marge (kes sai omale korraliku radika).

Marge läks koju ära ja meie tutvusime laevaga. Hilisem rehnung andis tulemuseks, et süüa, juua ja kütust on üsna napilt.

Asusime teele. Üks jooksev kaiots jäi kinni ja ei tahtnud meid ära lasta. Näitasime nuga talle.

Põrrasime selle elajaga siis mööda kanalit suur vee poole. Üsna emotsioonivabalt veel.

Liikumine natuke vastutuult ja tasasel käigul. Kütus kulu ja päevavalgus ka. Pimedas hakkas sadama ka. Tuul tugevnes ja käik aeglustus. Nüüd tuli laine ja hakkas õõtsutama. Ega see paati ei seganudki, aga päravurr hakkas vee alla käima.
Korraga kõige koledamas kohas ja pärast juba tunnist võitlust ja miili kaugusel vabast veest käis korra böööööö ja mootor suri.
Ots ringi ja tagasi purjega. Kiire koosolek leidis lahesopi, kuhu oli vaja pimedas pihta saada.
Kõik oli kole ja paha. Kivid suured ja üsna lähedal. Moraal maas vähe.

Leppsime ankruvahid kokku ja käisime vahepeal piilumas.

 ----
Kätte jõudis uus hommik. Kõik on ilus ja tore jälle.
Kivi polnud nii suur enam ja lähedal ka. Otsustati minna uuele katsele. Seis sama, aga valge. No vasta tuult see elajas ei lähe. Eriti kottis genuaga.

Proovisime ühte ja teisipidi, aga välja ei saanud.

Tagasi laguuni. Ankur sisse ja hakkas tuunimine. Tuunisime rehviliine ja laadisime akusid.

Otsustati käia saarele. Saar oli äge. Kuna teine aer oli kadunud, siis kasutasime manööverdamiseks teisena labidat, mis oli efektiivsem, kui väike aer, mis leidsime.

Saarel ilus matkarada ja teisel pool ka kena sadam. Lehmakooke oli kõvasti, aga ise olid nad nähtamatud.
Viljar jäi vahepeal maha, aga siis võttis asja kokku, et kuhu te tormate, nagunii enne homset kuhugi ei lähe.
Imetlesime paadi profiili kaugelt. Tal on eeldusi olla ilus paat.
----

Kätte jõudis kolmas päev. Puder sisse ja minek.

...Siia tuleb väike paus. Järgneb

Miss Alison

Väike tiiser. Me käisime Rootsis korra.
Tükk aega tulime, aga ära tulime.

Hara sadam

Hara sadam /Hara port

Hara sadamas käisime.

Eellugu on selline, et kevadel näpuga mööda kaarti joonistades jäi Hara ette.
Tuli välja, et kohalikud aktivistid on sellest väikesadamat hakanud aretama.

Väga tubli. Me siis läksime kontrollima, kuidas see neil välja tuleb.
Algne plaan oli minna reedel Rammu saart vallutama, aga kuna tuul puhus maalt ja ei soodustanud üldse ankurdamist, siis sõitsime edasi.

Tuul läks juba 16m/s ja meil tuli juba besaani rehvida, grooti polnud ammu peal ja genust oli ainult nurk. Kiirus 5-6 sõlme juures, kõik kontrolli all. Loksutas ka päris palju. Süüa eriti ei tahetud. Tegime paar õlut tee peal.
Vahepeal helistas Manana, et uurida plaani. Nad võtsid ka plaani lõpuni sõita. Laine küljelt, mis tähendas ka korraliku niisutust. Besaani rehvides lendas nokats peast.

Õhtuks hakkas vaibuma, samas enamus päeva paistis päike. Õhtul umbes 19 ajal saime Harasse.

Umbes 20 aeg jõudis Manana.
Meie sõiduaeg oli vist 10 ja midagi tundi (tulime Prangli alt).

Õhtul käisime veel jalutamas varemetes (omal vastutusel muidugi), vaatasime kalamehi ja tegime jullaga ühe tiiru.
Lubasime veel paar üksikut õlut (neid mida päeval puruks ei loobitud).

Kuna me olime varem kohal, siis terve laupäev oli meil vaba.

Laupäeva hommikul magasime kenasti 8 midagini. Kuna ma olin enne reisi öelnud, et ärge putru võtke kaasa, siis paadis oli 3 pakki putru. Sööte siis putru. Kohvid, putrud, vetsuringid ja võileivad ning võis minna metsa poole asjadega.

Nimelt on Hara sadama läheldal Majakivi (https://et.wikipedia.org/wiki/Majakivi).
Võtsime nõuks proovida see üles leida.

Kaart näitas, et kas lähme läbi kohaliku küla (ja kind of ühe maja hoovist või teeme suure ringi).
Arvake kumba proovsime. Muidu hoovi. Silti polnud, et ära tule, päike oli kõrgel ja ise viisakad.
Igatahes sadamast mäe otsa ja paremale mööda rada jõuab umbes 1km järel raja algusse. Sealt on juba RMK viidad.
Majakivi oli ikka samasuur nagu varem, vaatetorn on uuendamisel hektel (aga väga valmis juba). Edasi tegime ringi üle liivaluidete ja jõudsime peale lõunaks tagasi.

Vahepeal käisime klaarisime oma sadamamaksud ka ära. Parkimine sadamas maksab 12€ /ööpäev.
Kohaliku kontakti Reedalt saime arbuusi (vahetasime mee vastu). Selline tore vastuvõtu kink.


Siis oli lõunane laiskus tund. Pumbati Manana julla täis ja võeti plaani Hara saart vallutada.
Pidi oleme RMK valitsusalas. Seal oli kunagi kalatööstus. Väidetavalt Tallinna vürtsikilu loomise koht. Saarele saab tiiru peale ,aga lõpp on vähe kahtlane. Kas läbi kõrkjate või läbi võsa. Saarel on niisama ilus ja mõned vanad hoone jäänused. Tahaks hirmsasti mootorsaega meest , kes ilusa raja sisse lõikaks.

Õhtul loopisime petanki ja lendavat taldrikut. Ühe viskasime merre ka :)

Laupäeva õhtul täpselt päikeseloojangu aja paiku saabus ka kolmas Lennusadama jaht.
Mis mootorpaadi mehed sel nädalavahetusel tegid on teadmata. :)

Pühapäevane ennustus oli vihmane (mitte vihane:)).  Enamus päeva pidi ikkagi sõita saama. Kuna meie vanaproua on aeglane nagu sammalduv kivi tavaliselt, siis hakkasime vara minema.
Start umbes 7:30. Enne seda pudrud ja kohvid. Hommikul hakkas sabistama vihma ja tuult veel eriti polnud. Genu peale ja mootor ka, ajusaagim ka (autopiloot). Ise istusime varjus ja plärisesime kaasa.

Kuni Juminda poolsaare otsani oli mootor järgi. Siis keerasime natuke, korjasime purjeid juurde ja töö läks lennates. Mingi hetk panime mootori kinni ja ajusaagimi ka. Edasi sõitsime käsitsi.

Tuul keris ja miilid lendasid. Tuul keris kiiremini ja Bogga liikus vahepeal püsivalt 7 sõlme juures täispurjes. Hakkas juba piiri peale kiskuma, kus ta tahtis vägisi tuulde keerata koguaeg, siis lasin vahepeal grooti järgi ja siis jälle peale. Tegime tublit sõitu, aga rooliga pidi palju tööd ka tegema.

Kuskil Prangli kandis hakkas väga külili vedama ja groot läks kolmandasse rehvi. Kiirus vähenes, aga kontroll säilis.
Bogga kohta lennates olime jõudnd Aegnani eriliste vahejuhtumiteta ja sellega lõppes reisi põhilise osa meeldiv osa. Üks meeldiv osa oli veel, aga see oli lõpus.
Nüüd oli tuul otse kodust ja laine ka. Võtsime natukese nurga alla ja rassisime edasi. Purjede maha võtmine oli seekord vähe niiske. Pesu sai alt ja pealt ja kõik oli korraga natuke paha.
Edasi oli mõned tunnid vastu tuult rassida, aga saime lõpuks jagu.

Uus torn /new tower

Sildumisime ja läksime otse sauna (see tore osa veel lõppu). Pärast paadi koristamise ajaks tuli miski kaunis vihmahoog veel.
Kokku siis 40 miili ja 8,5 tundi. 




Kokkuvõtted:
Sõit läks üldiselt ilusti, sai kiiret sõitu tehtud ja nähtud uusi kohti ja toredaid inimesi.
Hara sadamale (kes muidu on väga tubli ja tore koht) paar ettepanekut.
Põhiline märkus on koduleht. Kui seda lugeda, siis jääb mulje, et ärge jumala eest tulge (vabandan karmi kriitikat). Tegelikult on väga tore ja sõbralik pererahvas veel lisaks.
Sadama sissesõidu kaart ja tähistus (sõida otse ümber betoonika ja paremale, kohe paremale kahe seina vahelt saab ka - Bogga julges). Värvige kasvõi betoonkai nurk punase ja rohelisega.
Pange infot selle matkaraja kohta (teil on vaja leida külalisele tegevust). Keskmine turist käiks parajasti selle 3-4h metsas ja oleks rõõmus.

Ilusad inimesed / beautiful people

Hetkel veel pole käepärast poodi jms. aga saab jäätist ülevalt putkast.

Hara ei ole täna veel lõpuni viimistletud triiksärk. Ta on kodune pusa, millel küünarnukk on nõelutud, aga ta on soe ja mõnus.

Sinine /Blue

Linnud traadil /Birds on a wire

Hara kaart / Map Hara