Meie laevaremonditehases on olnud vilkad ajad. Hakkasime Alisoni osandama. Juba etteruttavalt või ära öelda, et asi ongi nii hull, kui tundub.
Kõigepealt paadikese konstruktsioonist. Alumine osa kuni tekini on betoonist. Sellega pole palju muud kui lihvida ja värvida. Enne mõni liigne läbiviik kinni panna.
Sealt ülespoole, ehk siis kogu kajutilagi on tehtud puitkarkassile vineeriga. Nüüd on aga. Aga Rootsi insenerid unustasin, et meie kliimas sajab erinevatel aastaaegadel tahkeid ja vedelaid sademeid.
Kuna vineer on pealt värvitud, siis paraku see lõpuni veekindel pole. Isegi alguses pole. Sellest tulenevalt on kõik see värk mäda.
Selleks, et mäda paremini tööle läheks, siis soojustatud on see kompress klaasvilla erinevate toodetega.
Lõppkokkuvõttes on 40 aastaga nii mäda, et on vaja kõik maha võtta ja uuesti ehitada.
Selleks ,et oleks ehitada, siis hakkasime onuga seda jama eemaldama.
Saime terve kärutäie essu, mis rändas prügimäele.
Edasi käib ümber paadi telgi ehitus. No pressure olukord. Kuna olime sügisel viimane paat, siis arvake ära, mitmes me kevadel oleme vette minema.
Kõik on võimalik.
Lisaks võtsime mingi aeg välja selle "natuke kinni" mootori. Volvo penta md3.
Selle kätte saamiseks proovisime hea ja halvaga, aga tuli välja ikka halvaga. Kuna kokpiti põhi oli tehtud jälle kompress (vinner-märg vill- vineer), siis läks saag sisse ja lõikasime korraliku augu sinna. Silma järgi, aga täpselt. Tuli kraana, panime tropid külge ja tõstsime rauhti välja.
Pärast mitme päevast lammutamist tuli võtta vastu otsus, et see pole mõistlik tegevus.
Probleemid on kõik üleval otsas. Kuna tegemist on mereveejahutusega, mis on lastud lõhki külmuda, siis vaja oleks uut kogu ülemist otsa.
See pole mõistlik.
Nii et kokkuvõtvalt on meil praegu käes propelleriga betoonvann.
Hetkel oleme veel naiivsed, et saame valmis küll.
Lisaks vaatame paljaste paatide pilte arvukalt ja proovime pihta saada, kuidas see kivivann ilusaks paadiks teha. Jooniseid teeme ja eelkõige mõtleme.
